Õppereis Kagu-Eestisse

Õppeaasta esimene õppereis toimus Kagu-Eestisse, mitte väga kaugele meie kodukohast.
Kes hommikul kodus pikalt magada ei saanud, siis nende jaoks oli bussisõit une pikenduseks.

Valgast pooleteise tunni sõidu kaugusel asub Räpina Aianduskool, mis oli meie reisi esimeseks sihtpunktiks. Koolis võttis meid vastu infospetsialist Meelike, kes tutvustas kooli
väga kaunist raamatukogu, mõningaid õppeklasse paljudest ning õppekasvuhoonet. Saime
pilgu heita ka õues asuvatele haljastus-, puidutöö- ja istikualadele.

Räpina Aianduskoolis on võimalik õppida erinevates õppevormides. Erialasid on palju, lisaks on veel koolil õpilaskodu, jõusaal, söökla ja mis kõige toredam, tegu on väga looduslähedase kooli ja asukohaga.

Edasi viis meie tee Seto Talumuuseumi, mis asub Värska külje all. See on mõnus kohake keset loodust, kuhu on Setomaalt kokku kogutud kõik väärtuslik ja ehe. Talumuuseumi eesmärk on näidata tänapäeva inimestele, milline nägi välja üks õige ja jõukas Setomaa talu omal ajal. Muuseumis võtsid meid vastu giid-perenaine Külli, talukoer ja üks usinalt ringi tatsav eakas (giidi sõnade järgi umbes 17aastane) kitseke. Seto talu üks huvitavamaid ja omapärasemaid jooni on U- tähe kujuline hoonete paigaldus taluõuel, milles avatud poolelt sai peremees vaadata oma metsa- ja põllumaad. Selle vastas suletud osas asus peavärav, mille taga külatee. Seto talu üks jõukuse näitaja oli aitade arv: kui talul oli kõik kolm aita (riide-, vilja- ja söögiait) hoovil, oli kindlasti tegu jõukate setolastega. Lisaks oli ühes seto talus laut heinaküüniga, varjualused ning meeste tarbeks töötuba. Muidugi ei puudunud talus suitsusaun, kus pesti, suitsetati liha ning algas ja lõppes elu. Lisaks eelnimetatutele oli talumuuseumis rehi, potivabrik ja sepikoda – neid igal
talul polnud, kuid küla peale ühes talus ikka. Eluhoone tundus küll suur, kuid ühel poolel elati ja teisel pool hoiti toitu. Tavaliselt elasid setod mitme põlvkonnaga koos – vanaema, vanaisa,
ema, isa ning lapsed. Elamus oli köögiosa, söögilaud, palvenurk ning ahjutagune magamiseks. Kusjuures lapsed magasid põrandal või ahju peal, vanemad ja vanavanemad vaid voodites.
Talumuuseumi tsäimajas ootas meid lõunasöök: suulliim, pakspudõr, suitsusink, kama ja koogike ning tee. Söögid olid serveeritud ehtsates ja mõnusates savinõudes.

Meie reisi viimaseks sihtpunktiks olid Piusa liivakoopad. Näidati veel filmi nahkhiirtest, kes seal talvitumas käivad ning külastasime näidiskoobast. Huvilised said jalgsi läbida maastikul pooleteise kilomeetrise õpperaja. Piusalt sai kaasa osta ka meelepäraseid meeneid.
Aitäh meie projektijuht Piretile toreda päeva korraldamise eest, mille käigus said
õpilased omandada uusi teadmisi juurde.

Tervitades
Triini Surri
12. klass

Galerii

Rubriigid: Uncategorized. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.