17.-19. augustini toimus Vormsil Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi korraldatud suvekool “Maailm metafoorides. Kuidas seletada raamatuid uinuvale õpilasele”

Läbivaks teemaks suvekoolis oli kujundliku keele temaatika: kuidas metafoorset mõtlemist koolis õpetada ja kuidas metafoorid inimest toetavad – nii kirjanduses, teatris, muusikas kui ka igapäevaelus.

Vormsil võttis meid rõõmsalt vastu Vormsi Lasteaed-Põhikooli eesti keele õpetaja Ivo Mikson, kes tundus hiljem olevat nagu Hunt Kriimsilm oma üheksa ametiga.

Esimesel päeval külastasid õpetajad Vormsi talumuuseumit, kus rääkis eesti kirjanik ja semiootik, Tartu Ülikooli vabade kunstide professor Valdur Mikita, et keel on eesti rahva kõige suurem ja kõige vanem ühislooming ning tõi huvitavaid näiteid sellest, et pole kahtlustki, et eesti keel kuulub maailma kõige elujõulisemate keelte hulka. Ta lisas, et eesti keel on põnev, salapärane ja ennekõike väga ilus. Varasemalt olla räägitud, et eesti keel olevat alguse saanud Helme lähedalt Õhne jõe kaldalt. Huvilistel oli võimalus kohapeal soetada Mikita raamatut “Mikita keeleaabits. Põliskeele omailm“ mis läksid õpetajate seas nagu soojad saiad.

Õhtul jagati kõigile osalejatele Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi pleed, mille saime endale õues peale panna kui algas õhtune tee koos ooperi ja luulega. Klassikalisi laule lõõritas Johanna Müürisepp ja tekstid seadis Ivo Mikson. Tõeliselt vägev improvisatsioon kahe andeka loomeinimese poolt.

Teisel päeval alustasime taas päeva Vormsi talumuuseumis, kus Haapsalu Kutsehariduskeskuse õpetaja Marju Heldema selgitas rahvarõivastesse peidetus sõnumeid. Teema oli väga huvitav, sest täpsustati palju olulist teavet rahvarõiva kandja ja kandmise kohta.

Metafooride selgitamist läbi protsessdraama „Kalevipoja“ kaudu jätkasid ennelõunal Silvia Soro, kes on näitleja, näitekirjanik, dramaturg, lavastaja ja teatripedagoog ning Katrin Nielsen, kes on samuti näitleja, lavastaja ja teatripedagoog. Töötoad oli põnevad ja naerupahvakaid oli kuulda üpris tihti. Silvia õpetas, kuidas oma hääl keha seest üles leida ja see kuuldavaks teha. Läbi harjutuste saime kogeda, kuidas tekib peahääl, kurguhääl, kõhuhääl ja missugust pingutust see rääkijalt nõuab. Katrin Nielsen lasi osalejatel ise „Kalevipoega“ lavastada, aga enne seda pidime tegema mõned sisseelamise liikumisharjutused. Need ülesanded, mis olid juhendajate poolt osalejatele jagatud, tundusid lõbusad ja kaasahaaravad.

Peale lõunat jätkasid metafooride selgitamist Läänemaa ühisgümnaasiumi eesti keele õpetajad Tiina Brock ja Mairi Grossfeldt. Nad olid ette valmistanud osalejatele huvitava ülesande, kus töö valmimisel oli rühmadel oma vaimusünnitis vaja kõigile ette kanda. Esitlused olid huvitavad, loovad ja iga töö koos ettekandmisega erines teistest. Esitatud tööd korjati hiljem juhendajate poolt kokku ja talletati kausta. Õhtupoolikul korraldati õpetajatele saarel ekskursioon, kus kohalik giid-vallavanem Ene Sarapuu tutvustas Vormsi vaatamisväärsusi: Vormsi saare tuntuim ja külastatavaim tuletorn Saxby majakas (1864 a), Sviby ja Rumpo küla, Tallide tall. Saime ringkäigu teha koos Ivoga Vormsi Lasteaed-Põhikoolis ja uudistada klassiruume ning õpetajate tuba.

Kolmandal, viimase päeva hommikul käsitles Jaanus Kõuts Haapsalu Lasteraamatukogust teemat „Raamatud õpilase käeulatuses“, kus jagas emakeeleõpetajatele olulisi mõtteid ja nippe, kuidas koolid saaksid õpilastele tuua raamatud ligemale ja seeläbi tekitada huvi lugemisharjumuse vastu. Üks oluline mõte, mis jäi kõlama, et kooli raamatukogul ja selle töötajal on oluline roll. Raamatukoguhoidjatel lasub tähtis ülesanne õlgadel, et varustada kooli vajaminevate uute õpikute ja kirjandusega, vajadusel ka mõne vanema ja „teise ringi“ teosega. Toodi näiteid, kus kooli raamatukogud asuvad kooli koridoris või mõnes klassis, peaasi et avatud ruum ja õpilasele iga kell kättesaadav. Mõnedes koolides külastavad kirjandustundide ajal kohalikku raamatukogu õpilased, ikka selleks, et uurida mõnd luuleraamatut, novellikogu või lugeda jutukogumikku.

Ennelõunal juhatati meid Püha Olevi kirikusse, kus arhitekt Ants Rajando tutvutas meile Vormsi ajalugu viikingitest tänapäevani. Hiljem saime teha põgusa ringkäigu kiriku lähedal asuval kalmistul, kus on teadaolevalt maailma suurim rõngasristide kogu.

Kõik need päevad toitlustas pea seitsekümmet emakeeleõpetajat Hullo trahter, kus valmistati väga maitsvaid sööke ja jooke. Nii maja- kui saarerahva lahkust ja siirust saime tunda kõik need päevad ja oleme selle eest väga tänulikud. Õhtustel aegadel oli võimalus jalutada Rumpos kadakatest piiratud matkaradadel kohates mägiveiste karja, jalutada Hullos metsaradadel või hoopsiki suunduda Saxby randa meduuse vaatama. Kellel oli tahtmist ja jaksu veel ülearu, võis ka Parunikivi otsa ronida, mis oli üpriski kõrge. Enne Vormsilt äraminekut said õpetajad mandrile kaasa osta saare oma loodus-või käsitöötooteid.

Kolmepäevane suvekool oli täis avastamisrõõmu, loovust, looduse hääli, külalislahkust ning pea igaüks enne äraminekut juba ootas uut tagasitulekut Vormsile, sest sellel saarel on midagi, mis köidab ja kutsub tagasi.

Vormsi, rootsi keeles Ormsö, tähendab ussisaart, vaikuse saart. Lääne-ida suunas välja venitatud saare suurim laius on 9 km, pikkus 10 km. Põhjapoolseimaks punktiks on Austurgrunne sääre tipp, lõunapoolseimaks Rumpo nina. Läänes ulatub rannik kõige kaugemale Saxby tuletorni juures ning idas on kaugeimaks punktiks Gjusgrünne ümar maanina. Kuigi Läänemeres asuv Vormsi on suuruselt neljas saar Eestis, siis mõni kohalik teadis rääkida, et Vormsi on tegelikult hoopiski Eesti suurim saar, sest Saaremaa ja Hiiumaa on maad ja Muhu on poolsaar.

Rohuküla sadamast saab Vormsile sõita parvlaevaga. Laevatee pikkus saarele on 12 km ehk umbes 45 minutit laevasõitu. Saarel saab ringi sõita bussi ja autoga, kuid parima pildi saab jalgrattal matkates.

Suvekoolis osaleja

eesti keele ja kirjanduse õpetaja Tiina Lall

loading