Triini Surri

http://vkog.edu.ee/wp-content/uploads/2019/11/Triini-Surri.jpg

Triini lõpetas gümnaasiumi 2019 aastal.

 

1. Kuidas Sa siia kooli sattusid?

Tulin aastaid tagasi Valga Kaugõppegümnaasiumi teiste inimeste surve ja häbitunde tõttu, mis oli minus tekitatud. Kohtasin aegajalt inimeste viltu vaatamist vähesele haridustasemele ja suhtumist, et kui sul pole gümnaasiumipaberit taskus siis ei võeta sind tõsiselt. Kuna siis ei tulnud õppimise soov minu enda seest, jäid õpingud katki, kuid suve teises pooles 2017 tekkis minus endas soov varasemalt pooleli jäänud haridustee gümnaasiumiastmes lõpetada.

2. Kas oli hetki, mil Sa kahetsesid kooli tulemist?

Räägin viimasest korrast. Ma arvan, et selliseid hetki, kui oleksin kahetsenud õppima asumist ei olnud. Kuid kindlasti oli raskeid hetki, kui allaandmiseni tundus, et oli vaid üks samm. Tänu “kahele” (üks pere kodus ja teine pere klassikaaslased, klassijuhataja ja koolipere) perekonnale, kes mind toetasid, sain ka kõige suurematest raskustest üle.

3. Kui palju aega oli möödas põhikooli lõpetamisest/ viimati koolis käimisest?

Viimasest koolis käimisest oli möödas vaid paar aastat ja käisin koolis mõned kuud, ilmselgelt ei viinud selline õppimine kuhugi edasi. Põhikooli lõpetasin 2002 aasta kevadel.

4. Mis andis Sulle julgust ja tahet edasi õppida?

Julgusest pole mul kunagi puudu olnud, tahtega pole kahjuks alati nii head lood olnud.

Mõtlen, et tahtmise on üks… no ma olin oma emale lubanud, et lõpetan gümnaasiumi ja lõpuks, kui teda enam polnud, sain aru, et ma ei saa teda alt vedada ja see oli minu üks kõige suurem tahet tekitav asi – täita lubadus minu jaoks nii tähtsa inimese pärast. Kuid kindlasti polnud see ainuke asi, minus endas tekkis soov õppida ja teada saada.

Lisaks minu vanem poeg hakkas jõudma põhikooli lõppu ja ma koguaeg rõhutasin talle, et gümnaasiumis tuleb tal õppida. Aga siis leidsin end taas mõttelt, et soovin lapselt midagi, mida ma ise pole teha suutnud.

5. Milline oli Sinu klass?

Minu klass oli väga üksteist toetav. Kedagi ei jäetud hätta ja kui vaja siis võeti patsist kinni ja lohistati. Räägime tüdrukutega siiani ja elame üksteise muredele ja rõõmudele kaasa.

Kui keegi puudus siis hoolitsesime alati, et puuduja saaks materjalid, Dina oli nagu meie sekretär, tema tavaliselt kogus lehti.

Kooliajal, kui mu enda tervis väga halvaks läks, olid klassikaaslased nõu ja jõuga toeks, et ma nüüd viimasel hetkel enne riigieksameid ei loobuks.

6. Millised õppeained olid rasked  ja kuidas nendega hakkama said?

Minu jaoks oli kõige raskem vene keel, kuid õpetaja nagu arvestas meie erinevate tasemetega ja oli väga toetav oma aines. Me saime lugeda, kirjutada ja jutustada. Kõige eredam hetk oli minu jaoks see, kui meile õpetaja näitas filmi “Koidikud on siin vaiksed” ja pidime hiljem tegema filmi kohta analüüsi.
Ülejäänud ained nagu polnud väga rasked, füüsika ja keemia tuli lihtsalt selgeks õppida. Matemaatikast sai üldse minu lemmikaine, ma võisin kodus ikka tunde õppida seda.

Kokkuvõttes, kui ei saa aru või ei oska siis tuleb julgelt küsida abi ja parim, mis saab õpetaja jaoks olla, ongi see, et sa tunned aine vastu huvi.

7. Kuidas Sinu lähedased suhtusid haridustee jätkamisse?

Minu kõige lähedasemad suhtusid minu sammu haridusteed jätkata väga positiivselt ja toetavalt. Suvel enne viimast klassi sündis minu pere pesamuna ja selleks, et minul ei jääks taaskord õppimine pooleli, kasutas mu abikaasa võimalust jääda lapsehoolduspuhkusele. Üheteistkümnenda klassi lõpus esitasid mu lähedased sõbrad mind lausa aasta õppijaks ja see oli väga meeldiv tunnustus.

8. Oled Sa edasi õppima läinud?

Ja, läksin edasi õppima. Õpin Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias, erialaks on kogukonnaharidus ja huvitegevus. Ennetan küsimust, mis lugejal tekib ja vastan kohe, et ei, minust ei saa huvijuhti.

9. Oskad Sa välja tuua mõned eredamad hetked koolist?

Neid hetki on olnud tegelikult palju. Näiteks mu klassikaaslased tegid mulle sünnipäevakingi, õpetajatepäeva korraldamine oli parajalt mõnus väljakutse ja sellest sai tore päev. Õppereisid olid väga toredad, eriti meeldis mulle ja avardas minu jaoks silmaringi õppereis Tartu vanglasse.

10. Oskad Sa välja tuua ühe olulisema mõtte nendele, kes soovivad täiskasvanueas haridusteed jätkata?

Ära karda! Õppida pole kunagi hilja. Kui tervet ei jõua, tee pool, aga vähemalt tee!

11. Milliseid muutusi on õppimine Sinu ellu toonud?

Palju positiivset, uusi teadmisi ja tutvusi. Õppimine on kasvatanud mu sihikindlust ja hakkamasaamist erinevates olukordades.

12. Miks Sa õpid?
Ma õpin sellepärast, et ma tahan ja see tunne, et ma ise tahan on vägev. Muidugi on raskeid hetki, aga maailmas on niipalju asju, mis ootavad avastamist aga kui ma ei õpi siis ma neid ei avasta.