Terje Villemson

Intervjuu Terje Villemsoniga 04. oktoober 2018

Terje, räägi, kuidas sa siia kooli sattusid?
Sattusin siia kooli niimoodi, et minu tööandja ütles mulle: „Sa võiksid selle kooli lihtsalt ära lõpetada.“ Ma ei lasknud enam teist korda endale seda öelda. Võtsin oma dokumendid ja tulingi siia. Alguses ma natuke kahetsesin, et tulin, sest mul oli põhikooli lõpetamisest möödas juba 26 aastat.

Miks sa kahetsesid, et olid tulnud siia õppima?
Kõik oli absoluutselt ununenud. Nutsin ja mõtlesin, et miks ma siia kooli üldse tulin. Plaan oli isegi see pooleli jätta, aga vanem tütar ütles mulle: „Emme, sa ei ole ju ometi selline, kes ei saa hakkama mõne asjaga.“

Pere poolehoid ja toetus andis siis sulle julgust ja tahet edasi õppida?
Jah, just! Lapsed olid need, kes andsid kõige rohkem julgust mulle juurde ning toetasid mind.

Kuidas sa siin koolis siis ikkagi hakkama said? Põhikooli lõpetamisest oli sul möödas kakskümmend kuus aastat.
Kõige suuremaks abiks siin koolis olid minu klassikaaslased. Me olime nagu ühes paadis, aitasime ja toetasime üksteist. Meie klassis olid õpilased erinevas vanuses – noorim oli 18aastane ja vanim üle neljakümne.

Saan aru, et teie klassis oli olemas „meie“ tunne. Kuidas te toetasite üksteist?
Kui nägime, et keegi ei oska või ei saa aru, siis üritasime üksteist aidata. Vahetundides istusime koridoris põlvili maas ja seletasime üksteisele. Selline otsene toetus nagu öeldakse puust ja punaseks. Kui mina sain aru, siis aitasin teisi ja kui teised said aru, siis aitasid mind.

Millised õppeained olid sinu jaoks kõige raskemad, kus sa tundsid, et sa ei saa hakkama?
Matemaatika kindlasti. Kontrolltööd olid alguses kohe kahed. Ja kui järele läksin vastama, siis olid jälle kahed. Matemaatika õpetaja juures istusin, nutsin ja pusisin. Teine raske aine oli keemia.

Kuidas sa siis ikkagi hakkama said matemaatikas ja keemias?
Mul sellist jonnakust ja kangekaelsust ikka jagus. Mõtlesin, et  kui ma olen siia tulnud ja nüüd siis alla anda mingi matemaatika pärast. Ei saa ikka niimoodi. Tuleb see matemaatika ikka selgeks teha ja see kool ära lõpetada. Tuleb ju sooritada matemaatika lõpueksam 12. klassis.

Kui sulle mõned õppeained raskusi valmistasid, siis kuidas ja kas õpetajad teid toetasid?
Õpetajad olid siin väga toetavad. Tulid meile vastu, vajadusel andsid lisamaterjale juurde. Võtsid vahel lausa südameasjaks, et õpilane asjad selgeks saaks. Ei olnud niimoodi, et omapead pidi ise midagi otsima. Ei lükatud eemale, alati sai abi. Samas olid siin õpetajad ka nõudlikud, mis oli muidugi väga hea, et õpilane saaks edasi minna õppima kõrgkooli.

Kui sa siia kooli tulid, siis olid ju pere- ja tööinimene. Sul oli vaja hakata pühenduma ka koolis õpingutele. Kuidas sa jõudsid selle kõigega hakkama saada?
Oli neid hetki, kus ma mõtlesin, et enam ei jaksa. Eks nendel nõrkushetkedel see pere toetus oli jällegi suur. Samuti oli olemas kolleegide ja tööandja toetus. Tööandjal ei olnud selle vastu midagi, kui istusin töö juures laua taga ja tegelesin koolitöödega, eriti matemaatikaga. Algus oli ikka raske, aga hiljem, kui olin ära harjunud, läks juba kergemaks.

Aga kui vahepeal keegi klassikaaslastest ei saanud kooli tulla, kas siis olid lapsed haiged või mõni muu põhjus, kuidas siis õpingutes järele jõuti?
Meil oli kokkulepe, et alati võetakse ka nendele töölehti kes puudub koolist. Alati hoolitsesime üksteise eest. See oli nagu nii loomulik. Me tundsime, et olime võrdsed.

Mis sa arvad, kas ühtehoidmine võis olla see alustala, mis aitas teil kooli lõpetada?
Ja, kindlasti! See on kõige tugevam alustala.

Kui täiskasvanuna haridusteed jätkata, siis väga oluline on ikkagi pere toetus. Samas ka tööandja toetus, et tööandja lubab jätkata pooleli jäänud haridusteed. Sinu tööandja oli nõus sellega, et nädalas kaks korda viibisid sa töölt eemal, käisid koolis. Samas veel lubas sul ka töö juures tegeleda koolitöödega.
Ja mitte ainult. Nad lausa aitasid. Mäletan, et üks keeruline bioloogia töö oli vaja ära teha ja siis me koos ülemusega lahendasime seda. Koos googeldasime internetis, et leida vastuseid.

See ongi ju samas tõuge või motivatsioon õppimiseks, ja teadmine, et sa pole jäetud üksi. Sul oli kõrvaline tugi. Kui sa siia kooli õppima tulid, siis kas su lapsed ka samal ajal õppisid koolis?
Jah, ikka. Kui ma alustasin siin koolis, siis mu pesamunad kaksikud õppisid Valga Põhikoolis, keskmine tütar Valga Kutseõppekeskuses ja vanem tütar Tartu Ülikoolis. Nüüd on juba kaksikud lõpetanud põhikooli ja õpivad gümnaasiumis.

Kuidas su lapsed suhtusid sellesse, et nende ema läks kooli?
Nad olid alguses väga üllatunud: „Emme, sa lähed kooli!?“ Nad olid väga rõõmsad selle üle, et me saime koos õppida ja koolitöid teha.

See oli lastele rõõmustav uudis? Ma tean, et nende täiskasvanute puhul, kes on pikalt kodus istunud ja võtavadki uuesti haridustee ette, siis tahes tahmata võivadki tekkida valed eelarvamused, et kuidas ma lähen nüüd vanas eas kooli, istun koos endast noorematega koolipingis. Mida küll teised mõtlevad. Kas sinul ka sellised hirmud olid?
Ei, ei olnud selliseid hirme. Pigem tundsin just seda, et olin nendele noortele ka siin toeks. Nemad said ka sellest innustust juurde.

Kui siin koolis käisid, kas tundsid, et olid millegi poolest võimekam kui nooremad õpilased või vastupidi? Oskad sa tuua mõne näite?
Ja, ikka. Oli asju, mida mina teadsin paremini juba elukogemuse pärast. Oli muidugi ka seda, milles noored said mind aidata. Muidugi nendel see nutivärk oli parem. Arvutis toimetasid nad kiiremini kui mina. Olin kunagi käinud keskkoolis, mille lõpetamisest jäi väga vähe puudu ning sealt mõned teadmised olid veel meeles ja sain rääkida seda, mida nemad veel ei teadnud. Sain nende teadmistega hiilata. Muidugi nooremad ei osanud vene keelt, aga mina jällegi oskasin ja sain neid aidata.

Käisite ka kuskil väljas õppereisidel või ekskursioonidel?
Ja, saime käia Vanemuise teatris ja tutvuda teatrihoone erinevate ruumidega, mida niisama teha poleks saanud. Käisime tagurpidi majas, ERM-is ja Sinimägedes.

Kui olid Valga Kaugõppegümnaasiumi ära lõpetanud, siis sul oli mõte edasi minna õppima ülikooli.
See mõte hakkaski vaikselt susisema mu peas juba enne kooli lõpetamist. Ma töötan, mul on keskharidus ja mul on olemas võimalus edasi õppida. Siis proovisin Tartu Maaülikooli sisse saada ja saingi.

Kas kooli sisseastumisel on väga oluline esmamulje ja koolipoolne soe vastuvõtt? Või pigem ei ole see oluline?
Kindlasti on see väga oluline. Siia kooli oli sisseastumine väga tore. Kui tulin siia sooviga õppima tulla, siis rõõmustati selle üle. Vastuvõtt oli hästi soe, see andis rohkem julgust juurde, võttis hirmud maha. Tundus, et siin koolis oli üldse kuidagi nii mõnus ja soe olla.

Oskad sa välja tuua mõned eredamad hetked  koolist?
Millegipärast mulle meenub see, kuidas me hoidsime oma klassikaaslase väikest beebit kordamööda. Üldiselt ta oli rahulik laps, vahel tegi mõne väikese kääksu. Juhul kui mõnes tunnis tegi häält, siis keegi meist läks imikuga koridori. Võib-olla ka see kasvatas meis seda kokkukuuluvustunnet. Aitasime üksteist alati, kui oli vaja. Lahedad olid veel meie klassi tordisöömised. Alati oli põhjus, et torti süüa. Mahtusime kuidagi sinna väiksesse kööki ära.

Oskad sa välja tuua ühe olulisema mõtte nendele, kes soovivad täiskasvanueas haridusteed jätkata?
Kindlasti ei tohi mõelda, et ma ei saa hakkama. Tuleb ikkagi proovida ja endasse rohkem uskuda.

loading