Sirle Libeon

http://vkog.edu.ee/wp-content/uploads/2019/11/Sirle_Libeon-scaled.jpg

Sirle lõpetas gümnaasiumi 2019 aastal

Alustan siis ehk sellest, et kui kool millegi pärast või millegi tõttu pooleli jäetakse, on see vaimselt väga kurnav. Suur tahe uuesti kooli minna ja see lõpetatuks lugeda on ilmselt paljudel, aga tihti jääb julgusest puudu, et astuda uuesti esimene samm. Kui olin endaga põhjalikult tööd teinud, siis olin ka valmis midagi reaalselt ette võtma. See tähendab seda, et pelgalt mõttest kooli minemisest ei piisa. Ma ise nägin endaga vaeva ja tegin selgeks, et kui ma midagi alustan, siis ka lõpetan. Tagasiteed enam ei ole. Isegi dokumentide saatmine vajas julgust. Just see väike kiri minu andmetega oligi minu esimene  samm. Kokku saatsin oma dokumendid nelja kooli. Uskuge või mitte, aga ühest koolist ei ole ma tänase päevani vastust saanud, teises koolis vastati mulle väga napisõnaliselt, kolmandas käisin küll kohapeal, et ehk lõpetan oma pooleli jäänud eriala ära, aga kuna lahkusin sealt väga kurbade emotsioonidega, siis ei olnud see ilmselgelt minu jaoks.

Neljas kool – Valga Kaugõppegümnaasium. Mul ei olnud hetkeks ka kahtlust, et ma sinna kooli ei lähe. Ma sain oma vastuse hetkega. Koheselt tundsin, et ma olen oodatud, päriselt ka! Mind julgustati, minust hooliti, saadi aru ja mõisteti. Minu esimene kohtumine õpetajatega õpetajate toas oli väga emotsionaalne. Ma ei häbene näidata oma tundeid ja minu tunded sel hetkel olid kirjeldamatud. Suur hirm järgneva teekonna ees oli ikka meeletu ja nutmine on ilmselt nendel hetkedel väga tavaline. Ma alustasin küll 12ndast klassist, aga teha oli veel vaja mõned ained ka 11ndast, seega pidin topelt vaeva nägema ja seda 10 aastase vahega! Olin seadnud endale eesmärgid ja ei kavatsenud neis enam põruda.  Minu esimene raskem tund oli vene keel ja selles tunnis sain ma aru, et appi, kuhu ma tulin. Mul ei olnud enam tähed meeles ja sõnu veerida ma ka ei osanud. Mul oli häbi ja tundsin, et olen nii nii rumal. Päeva lõpetas matemaatika, kus ma lihtsalt murdusin ja nutsin. Nutsingi terve klassi ees, teadmata teisi inimesi ja tundes häbi enda pärast oma valikute ees. Sellel hetkel käis peas tuhat mõtet, aga nende tuhandete mõtete seas ei mõelnud ma kordagi, et ma homme ei tule. Mõtlesin alati – homme on juba kergem. Selliseid raskemaid päevi oli rohkem kui üks ja ma olen siiralt tänulik nendele inimestele, kes mind sellel teekonnal aitasid. Väga suureks toeks on mulle perekond. Nemad olid minu suurimaks motivatsiooniks. Kui õhtul lapsed magama läksid, siis hakkas minul alles töö pihta. Tihti mõtlesin, et kui minu laps läheb kooli, siis olen ka mina lõpuks oma kooli läbinud ja iial ei pea ma seda enam varjama. Mul on vedanud ka mehega, kes ei ole mulle kunagi nina alla hõõrunud lõpetamata haridust, vaid innustanud ja julgustanud mind iga päev! Mul vedas tohutult ka klassiga. Kuigi sisseelamine alguses oli pisut raske, siis end avades ja teineteist tundma õppides võeti mind omaks. Me olime ühtne tiim. Tegime kohe alguses selgeks, et töötame ühise eesmärgi nimel. Kui mõnel meist oligi raske või keegi jäi kodutöödega raskustesse, siis aitasime ja utsitasime takka, et saaksime ikka koos lõpetada. Mulle väga meeldis ka see, et kool leidis alati võimalusi ühiselt midagi teha. Mitmeid kordi käisime näiteks teatris.

Tugivõrgustik minu ümber oli meeletu, suure osa sellest täitsid kindlasti õpetajad. Mind võeti nagu inimest, mitte last, kes tundidest poppi viskab. Nemad ju töötasid ka minu eesmärgi nimel ja nägid tohutult vaeva. Nagu igas koolis on ka Valga Kaugõppegümnaasiumis õpetajad vastutulelikud ja abivalmid neile, kes tahavad õppida. Mina tahtsin. Minu siiras tänu Teile, kallid õpetajad!

Tänu pooleli jäänud kooli lõpetamisele on minu enesekindlus tohutult kasvanud, olen arenenud ja minu maailmavaade on muutunud. Ma pole iial olnud uhkem enda üle kui lõpupeol tunnistus käes. See teekond, mis läks nii tohutu kiirusega, oli läbitud ja nüüd on uued uksed minu ees avatud. Ma kindlasti lähen edasi õppima ja ma tean ka väga täpselt mida ja selle julguse sain ma just sellest koolist ja sealsetest inimestest. Neile, kellel on see teekond veel ees võin ma öelda, et see rada on sisse tallatud juba mitmete inimeste poolt ja nii mõnigi on jõudnud lõppu. Usu endasse ja oska tahta alati paremat homset.

 

Tänan Valga Kaugõppegümnaasiumi kogu südamest, üks parimaid aastaid minu elust oli just seal!

 

loading